Ülikiirgusega valgusallikas (tuntud ka kui anASE valgusallikas) on ülikiirgusel põhinev lairiba valgusallikas (valge valgusallikas). (Seda nimetatakse sageli ekslikult superluminestsentsvalgusallikaks, mis põhineb teistsugusel nähtusel, mida nimetatakse superfluorestsentsiks.) Üldiselt sisaldab superluminestsentsvalgusallikas laseri võimenduskeskkonda, mida ergastatakse valguse kiirgamiseks ja seejärel võimendatakse valguse kiirgamiseks. Ülikiirgusega valgusallikatel on nende suure kiirgusriba laiuse tõttu väga madal ajaline koherentsus (võrreldes laseritega). See vähendab oluliselt määrdumise tõenäosust, mida sageli laserkiirtes nähakse. Suure ruumilise koherentsuse tõttu on aga ülikiirgusega valgusallika väljundvalgus hästi fokuseeritud (sarnaselt laserkiirele) ja seetõttu palju intensiivsem kui hõõglambist saadav. Seetõttu sobib see valgusallikas väga hästi optilise koherentstomograafia (Optical Coherence Tomography, OCT), seadmete iseloomustamiseks (kiudoptilise side puhul), güroskoopide ja fiiberoptiliste andurite jaoks. Üksikasjalikumate rakenduste jaoks vaadake kirjet Superluminestsentsdioodid. Kõige olulisemad superluminestseeruvad valgusallikad onsuperluminestsentsdioodid SLD-dja kiudvõimendid. Kiupõhistel valgusallikatel on suurem väljundvõimsus, samas kui SLD-d on väiksemad ja odavamad. Mõlema kiirgusriba laius on vähemalt mitu nanomeetrit ja kümneid nanomeetreid ning mõnikord isegi suurem kui 100 nanomeetrit. Nagu kõigi suure võimendusega ASE allikate puhul, tuleb optilist tagasisidet (nt fiiberoptide peegeldusi) hoolikalt maha suruda, et see võib tekitada parasiitide laserefekte. Optilisi kiude kasutavate seadmete puhul võib Rayleighi hajumine optilise kiu sees mõjutada lõplikku jõudlusindeksit.
We use cookies to offer you a better browsing experience, analyze site traffic and personalize content. By using this site, you agree to our use of cookies.
Privacy Policy
